Kas Jeesusel oli Iiobi kannatus? Ehk pseudepigraafse Iiobi testamendi võimalik mõju Uues Testamendis
Kahe testamendi vahelise aja ehk teise templi aja mahuka pseudepigraafse kirjanduse (kirjutatud u 300 eKr – 300 pKr) hulgas eksisteerib üks märkimisväärne näide Iiobi raamatu retseptsioonist – Iiobi testament –, mis esitab Iiobi kannatusi ehk isegi ilmekamalt, kui kanooniline Iiobi raamat seda teeb.
Testamentide žanr iseenesest põhineb juba Vanas Testamendis esineval kirjanduslikul stiilil (Gn 49), kuid teise templi ajal arendatakse seda edasi. Iiobi testament on teravalt dualistlik monoteismi propaganda, samas peegeldub siin hellenistliku juutluse mõtteviisi mitmekesisus ning selles esineval kontseptsioonil ja sõnavaral on ajastule omaselt paljugi sarnast uustestamentlike kirjutistega. Tekstist on säilinud neli pisut erineva lugemisviisiga kreekakeelset käsikirja, vanaslaavikeelne versioon ja üks mittetäielik koptikeelne versioon. Viimane pärineb 4.–5. sajandist pKr ja on üks varasemaid tõestusi Iiobi testamendi kasutamisest kristlikus kontekstis. Arvatakse, et teos oli algselt kirjutatud kreeka keeles, tõenäoliselt ajavahemikus 1. sajandist eKr kuni 1. sajandini pKr. Püüe määratleda teksti päritolu ja funktsiooni on keeruline kui mitte võimatu, kuid võib püstitada küsimuse Iiobi testamendi ja uustestamentliku mõttemaailma ühisosa kohta: millised kirjanduslikud ja teoloogilised motiivid soodustasid teose kasutamist kristluses?
Juba üsna varakult on väidetud, et arusaam Jeesusest kui kannatajast toetub Iiobi traditsiooni- ja retseptsiooniloole. Varajased kirikuisad võrdlesid Iiobi kannatusi ja Jeesuse kannatuslugu ning seda teemat on väljendatud ka varakeskaegses kristlikus kunstis, samuti aga tänapäevalgi nii lääne- kui idakristluse hagiograafias.
Kannatus on ka Iiobi testamendis peamine keskne motiiv. Kuigi pole kindel, et tegemist oleks kindlalt tarkuskirjandusliku žanriga, võib teost pidada hästi läbimõeldud pedagoogiliseks näiteks või elu õppetunni eeskujuks. Keskset vastupidavuse teemat on väljendatud kreeka sõnadega hypomonē ja karteria. Need on sünonüümid, kuid tähendavad erinevaid aspekte: kui hypomonē semantiline väli on seotud sõjalise lahinguga, siis karteria seostub rohkem kahevõitlusega areenil ning tähendab väsimatust, tugevat iseloomu või kangekaelsust, millega Iiob kui atleet võtab vastu lööke saatanalt. Karteria täpsustab hypomonē’d, näidates, mil moel tuleb lahingus kannatlik olla. Sõnu on kasutatud selleks, et kirjeldada Iiobi sisemist vaimset jõudu katsumustes.
Ainsa tekstina Uues Testamendis tsiteerib Iiobit Jaakobuse kiri: „Vaata, me kiidame õndsaks kannatlikke [hypomeinantas]. Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest [hypomonē] ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline“ (Jk 5:11). Samas konkureerib Jaakobuse selline keelekasutus üsna selgelt Jeesuse „kannatlikkusega“ Pauluse tekstikorpuses: „Issand aga suunaku teie südamed /…/ Kristuse kannatlikkuse [hypomonē] poole!“ (2Ts 3:5). Jeesuse ja Iiobi vaheline paralleel on siin küll kaudne.
Olulise sarnasuse Iiobi testamendi ja Uue Testamendi vahel võib leida aga teodiike küsimuses. Iiobi testament ei filosofeeri kurjuse ja kannatuse põhjuste üle ega toeta passiivset hoiakut selle suhtes, sellisel kombel nagu seda tehakse kanoonilises Iiobi raamatus. Teodiike problemaatika tõttu hakati teise templi aegses pühakirja tõlgendamises kurja põhjustajana üha enam eelistama Jumala asemel saatanat. Kuigi ka mõte, et Jumal on sellega seotud, ei kadunud päriselt kunagi. Iiobi testamendis on võitlusväli ja vaenlase kuju üsna selgelt esitatud ning kannatuse peamise põhjustajana nähakse siin saatanat. Saatan allub küll ka Jumalale, kuid eeskätt Iiobile, kes kannatab edukalt, alistades saatana kannatlikkusega.
Üks parimaid näiteid säärasest kannatlikkuse edust Uues Testamendis on Jeesuse kõrbekiusatuse lugu (Mt 4:1–11), mis esineb nii Matteuse kui Luuka evangeeliumis ning pärineb tõenäoliselt nn logionide ehk Jeesuse ütete allikast (hüpoteetiline allikas koondab endas suulises traditsioonis levinud vormeleid ja lugusid). Vormiliselt on sel olemas nn chreia („kasulik“, „vajalik“) žanrile omased tunnused (R. Bultmann kasutas terminit apophtegma – ’napisõnaline suunatud ütlemine’; inglise keeles kasutatakse väljendit pronouncement story). Chreia on lühijutuke, mida oli võimalik tsiteerida, selleks et anda edasi otsustavat mõtet või õpetust, ning sel on kaks tüüpilist sisulist osa: provokatsioon ja hästi tuntud tegelaskuju vastus provokatsioonile. Chreia’le iseloomulikult on kõrbekiusatusloo puhul tegemist eneseküllase jutukesega, mis sisaldab endas kõike mõistmiseks ja suulises traditsioonis kasutamiseks vajalikku. Loo detailid on tüüpiliselt visandlikud kirjeldused, mis moodustavad tausta Jeesuse kolmele kesksele üttele: „Kirjutatud on…“, ning mis lõpeb kokkuvõtva mõttega: „Ja kui kurat kogu kiusamise oli lõpetanud, jättis ta Jeesuse mõneks ajaks rahule“ (siin Lk 4:11).
Sünoptilistesse evangeeliumidesse on autorid koondatud palju sarnase vormiga tekstiüksusi, otsekui ehituskividena narratiivi loomiseks; Jeesuse ütted on neis perikoopides sageli sääraste vormide kõrgpunktiks. Arvatakse, et nende algkristlike tekstiüksuste taga olevate suuliste vormide koostamisel ammutati inspiratsiooni just testamentide vahelise aja kirjanduse chreia lugudest. Ei ole teada, kui palju võis Jeesuse kõrbekiusatuse loo puhul olla aluseks Iiobi testament, kuid sisuline sarnasus on üsna ilmne. Chreia-lausungeid on Iiobi testamendis leitud mitmeid. Üks Jeesuse kõrbekiusatuse loole sarnane lausung esineb näiteks Iiobi kannatuste kirjelduse kokkuvõttes: „Peale seda lahkus saatan häbistatult minu juurest kolmeks aastaks. Samuti peate ka teie, mu lapsed, olema kannatlikud kõiges, mis teile juhtub.“ Kahe loo üksikasjad on erinevad, kuid peamine pedagoogiline tarkus seisneb Iiobi ja Jeesuse näitel võimes kurja alistada.
Ei ole võimatu, et algkristlik kogudus lõi teoloogilistel põhjustel oma kiusatusnarratiivi, põhinedes Iiobi testamendil või sarnasel judaismi haggada traditsioonil, milles idealiseeritakse exodust ehk Iisraeli võidukat lahkumist Egiptuse orjusest. Arvatavasti ei peegeldu Jeesuse kiusatusloos muidu üldiselt teistes religioossetes kontekstides väljaspool judaismi levinud kangelaste või jumalate proovilepaneku motiiv.
Algkristluses mediteeriti keerulistes sotsiaalsetes olukordades just selliste vanatestamentlikus ja pseudepigraafses kirjanduses esinevate eeskujude üle, nagu seda on Iiob. Tõestuseks selle koha sobib juba Iiobi eeskujuks toomine Jaakobuse kirjas. Samuti sobib näiteks Iiobi retseptsioonilugu nii lääne- kui idakristluse hilisemas hagiograafias ja pühakute kujutamise traditsioonis, mis ütleb, et Iiobi kujutamine eeskujuna on erinevatel ajastutel olnud üsna hästi kohaldatav kristliku kiriku vajaduste ja huvidega. Pseudepigraafide kohta üldiselt tuleb aga märkida, et nii 1. sajandi kristlaste kui juutide hulgas oli neid, kes pidasid neid inspireerituks ning vahel koguni eksimatuks Jumala sõnaks. Ilmselt just seepärast esineb Uues Testamendis mitmeid tsitaate just pseudepigraafsest loomest ja vihjeid sellele.
Ergo Naab on usuteaduskonna Uue Testamendi teadur.
6. märts 2019